2005. aastal lükkas valitsus ettepaneku rahastada alternatiivteraapiaid riiklikust tervisekindlustusfondist tagasi, viidates sellele, et alternatiivravi tõhususe kohta napib teaduslikku tõendusmaterjali. Alternatiivravi toetajate algatatud petitsioon viis 2009. aastal referendumini, milles Šveitsi rahvas sai väljendada oma soovi: kas nad tahavad, et alternatiivravi kuuluks riikliku tervisekindlustuse alla. Kaks kolmandikku šveitslastest hääletas selle poolt ning valitsus kuulutas välja kuueaastase prooviperioodi, et hinnata alternatiivteraapiate tõhusust, kuluefektiivsust ja sobivust aastaks 2017.

Selle aasta 29. märtsil tuli siseministeerium välja seisukohaga, et alternatiivsete ravimeetodite jaoks on “võimatu tagada sellist tagatist nende täies ulatuses”, kuid alternatiivravi käsitlemist jätkatakse samadel tingimustel nagu teisi ravimeetodeid. See tähendab, et Šveitsis rahastatakse homöopaatiat, holistilist meditsiini, taimeravi, akupunktuuri ja traditsioonilist Hiina meditsiini riiklikust kohustuslikust tervisekindlustusest. Mõned alternatiivravimeetodid jäävad vaatluse alla. Šveitsi siseministeerium võtab kuni 30. juunini vastu käesoleva regulatsiooni muudatusettepanekuid.

Otsuse tegemisel võeti arvesse rahva arvamust

Šveitsis oli 2011. aastal registreeritud 17 200 alternatiivravi terapeuti – seda on elaniku kohta enam kui terves maailmas. Kui referendumi järel hakati arutama võimalust rahastada alternatiivravi riigieelarvest, leidsid valitsuse teadusnõunikud, et see on seadusevastane, kuna seadus lubab riigieelarvest katta vaid neid ravimeetodeid, mis vastavad objektiivsetele efektiivsuse kriteeriumidele. Alternatiivravi meetodid enamasti neile kriteeriumidele ei vasta. Kuid valitsus ei saanud ignoreerida referendumi tulemust, kui 67% rahvastikust soovis, et nende maksuraha kataks ka alternatiivteraapiate kulud. Nii otsustati langetada otsus, mis Šveitsi meditsiiniliidu (Swiss Medical Association) asepresidendi sõnul “ei olnud teaduspõhine, vaid poliitiline”.

Kuus aastat hiljem on Šveits langetanud otsuse, et alternatiivteraapiaid tasub rahastada sarnaselt konventsionaalse meditsiiniga. Kuigi nende meetodite kasutegurit ei ole võimalik mõõta samade meetodite abil, nagu kasutatakse näiteks ravimite kliinilistel uuringutel, on võimalik vaadelda alternatiivravi üldist kasutegurit patsiendi tervisele. Šveitsi valitsuse otsus toetab dialoogi erinevate meditsiiniharude vahel ja aitab kaasa edasistele uuringutele, mille abil hinnata alternatiivteraapiate tõhusust. Eelkõige näitab see aga, et selle väikeriigi elanike häält võetakse kuulda: 67% elanikkonnast toetas alternatiivteraapiate rahastamist riigieelarvest. See tähendab, et kaks kolmandikku šveitslastest on neist teraapiatest kas abi saanud või usub, et neist on võimalik abi saada.